käivitatud väga hea internetiturunduse kampaania

Neil päevil on käimalükatud minuarvates viimaste aegade üks parimaid e-turunduskampaaniaid, mida on ilus vaadata – puhas veatu internetiturundus. Silm puhkab!

Miks?

* külastaja satub kampaanisaidile “juhuslikult” järgides oma tänase päeva kõige aktuaalsemat küsimust:
seb1

* on loodud pretsedent, kus külastajad saavad ise luua sisu selle sektori avalikul veebisaidil
* sisu loomise eesmärgi täidab keskendumine ühele ja ainsale külastaja jaoks olulisele küsimusele – kulude kokkuhoid
* kasutatud on juba väga intensiivset turundamist leidnud mõttetalgudele sarnast ideede kogumist – (külastajad on juba eelhäälestatud)
* külastaja saab lugeda teiste ideid ning on motiveeritud oma idee tekkides selle lisama
* külastajad saavad hääletada juba ülesseatud ideede poolt (mis on külastaja esimene tegevus saidil ning mis 80%-l ärgitab ka enda ideed lisama)
* kampaania korraldaja saab kõikide ideede genereerijate e-posti aadressid, mis on ilmselt selle kampaania peamine eesmärk (selle andmine ei tundu üldse komplitseeritud – esiteks tahaks ju oma ideed teistega jagada ja tuleb välja, et ka nänni võib saada (mis ei tundu prioriteetne)
* kokkuvõttes annab kampaania plusspunkte korporatsiooni usaldusväärsusele – mis on oluliseim, mida kliendid praegu otsivad
* kampaanialehele jõudes leiab külastaja ka virtuaalse sõbra – isiklik e-assistent, kellele oleks võinud ka nime anda, et seda asjalikku tegelast kliendi jaoks isikustada ning ka edaspidistes reklaamides äratundmist tekitada.

Ideepanka võiks rikastada viitega sõbrale (kasutada ka viirusturundust).

Miks blogitakse?

See on POP? Et ajaga (internetiseerumisega) kaasas käia? Et sarnaneda oma sõprade ning äripartneritega?
Mis on bloginduse nii populaarseks teinud; lausa niivõrd, et isegi ettevõtte veebisaidi varem kohustuslike lehtede nagu Avaleht, Tagasiside jms on asendunud Blogiga?

Selline küsimus tekkis mulle pähe, kui sain järgmise e-mõtiskluse ühelt tuttavalt:

Blogimine on väga inimese põhine, ehk kui oled lapsepõlves päevikut pidanud siis ehk pead täna ka blogi. Uus põlvkond kasvab peale ja nemad suhtuvad arvutisse ja virtuaalmaailma hoopis teisiti. Nii et võib-olla on see peaaegu et kohustuslik, et vähegi ajaga kaasas käia.

Kas kõik need kümned miljonid blogijad võivad olla endised lillekeste ning autopiltidega kladede täitjad, sekka kuivatatud rohukõrsi? Hmm, ma kaldun arvama, et ilmselt siiski mitte…
Mis see siis on?

Arvan, et esimene põhjus on Networking, eesmärgiga iseend, oma vaateid, arvamust, professiooni tutvustada, teadvustada ning MÜÜA.
Võib olla on blogimine üks eneseturundamise vahend, kus “sundimatus õhkkonnas”, virtuaalset sigarit suitsutades või bangalovarjus ookeanibriisi nuhutades mõtleme kirjutades näiliselt, turundame ennast aga tegelikkuses.

Nii nagu foorumiturunduses on parimaks reklaamijaks “inimene tänavalt”, st sinu sõber teiselt IP aadressilt, siis võib blogimine olla kaval turundustrikk nii partneri, tööandja kui ka, miks mitte elukaaslase, tuttavate ning muude avalike ning salajaste austajate ees.

Sest blogides võetakse sind nii nagu kirjutad – sest “Oma Päevikule” ju ei valetata….

Ärilises mõttes on Blogi interaktiivne turunduskanal, mõne allika väitel isegi 90% USA ettevõtetest omab korporatsiooni blogi ning Blogi külastatavust on drastiliselt suurem ettevõtte traditsioonilisest veebisaidist. Eesti ettevõtjaist blogib eelmise aasta seisuga u 55%(kui leian tagantjärgi selle viite, kust ma sellist arvu lugesin, siis panen selle ka siia juurde. Kui tead ise, kust selline viide leidub anna aga teada). Arvestades, kui “vana” on Blogimine on selle populaarsus pööraselt kasvav. Blogi eelis traditsioonilise veebisaidi ees on rõhutatult kahesuunaline infovahetus, mis teeb organisatsiooni interaktiivselt muutuvaks, soodustades arengut vastavalt tarbijate, ostjate, organisatsiooni liikmete soovidest huvidest lähtuvalt. Vaid kahesuunalise kommunikatsiooni teel saab ettevõtte kasutada ära maksimaalselt interneti tasuta või väga soodsat turundusvõimalust muutudes vastavalt oma sihtrühma vajadustele ning eelistustele.
Aga mis teha siis, kui sul pole seda “soolikat” ning huvitavate mõtiskluste edasiandmine on rohkem piin kui nauding? neil põhjustel kaasatakse “tasulisi blogijaid”, kellest paremad võivad kameeleonina blogida mitmete erinevate ärisaitide blogisid. Nemad teavad allikaid (on selle ettevõtja eesmärkidest tulenevalt temaga koos need välja selgitanud), mille toel blogida, ning teevad seda paikapandud intervalli v mahu järgi – nt-ks on taks neljal korral nädalas a 20 rida. Otsingumootorite jaoks on see piisav tihedus, et uueneva sisu tõttu saiti otsimootorites olulisena ülespoole tõsta, külastajaile aga optimaalne, et alati on midagi uut-huvitavat toimumas.

Teine, üllam eesmärk on rääkida oma Elu Lugu, et meil oleks vanaduspäevil tore veebilehitseda oma elu ning fotosid, miks mitte (virtuaalses)vannis lebades ning jahedat mojitotaolist ollust limpsates.

mauritius-07_small
Kolmas eesmärk võib olla arendada omi innovatiivsemaid ja vähem innovatiivsemaid mõtteid koos sinu fännklubiga; tõstatada hüpoteese või lükata neid ümber; arendada iseenda mõttekäike ning filosofeerida natuke kuuldavamalt kui ainult omaette öösiti tähti vaadates.

Internetiseerunud põlvkond peab aga blogimist sama loomulikuks, kui sõpradega suhtlemist. Blogi võimaldab personaalset väljendust; oleme harjunud end kirjalikult väljendama chattides sõprade-tuttavatega; kõik lahendad ideed, ütlused ning olukorrad jäävad aga kuhugi jutukatesse või chatiakende ajalukku. on mõistlik oma head ideed ning mõttearendused kokku koguda; ja nagu praegu IN, siis ka teistega jagada. Loe kindlasti ka minu blogikannet internetiseerunud uuest põlvkonnast.

Miks sina blogid?

internetiseerunud uus põlvkond

Internetiseerunud põlvkond – mis see on?

Milliste aastatega mõõta põlvkonda, kes on internetipõlvkond? Internetistumine toimub maailma eripiirkondade paigus erinevalt. Internetiseerunud uut põlvkonda tähistavad lapsed, kes alustavad internetis suhtlust, mängimist, chattimist eelkoolieas või algklassides. Nende arusaam info hankimisest ning vahetamisest, sotsiaalsusest on erinev nendest, kes asusid internetti avastama seoses oma esimese, teise või kolmanda töökohaga.
internetiseerunud uue põlvkonna laste aja tajumine ning väärtustamine on teistsugune; nende suhtlemise sügavus internetis ning tavaelus võib olla väga erinev, nende sotsiaalne tunnetus, eneseväärtustamine, uute tutvuste sõlmimine asuvad teistel tasanditel.

Internetti ei saa suunata – selle areng ning suunad kujundatakse inimeste endi poolt; samuti see, kui halva v hea mõjuga see lapsele on; kas laps teab internetis peituvate ohtude ja võimaluste kohta ning milliseid väärtusi ta interneti kasutamises ise enda jaoks leiab.

Kindlasti arendab internet lapse maailmapilti ning õpetab last infot otsima ning kasutama. Infohulk, kui seda otsida õigesti on väga laiapõhjaline ning see annab lapsele laiaspektrilise asjade tajumise, mida ei suudaks anda õpik või ka paljunäinud helge pilguga õpetaja.

Laps õpib infot kiiresti hindama – mis on oluline, mis mitte, mida oleks vaja juurde otsida jne.
Mida enam on koduste tööde jaoks vaja kasutada internetti, näiteks ohutut paika Wikipeediat, seda parem. Internet võib kergelt suunata last loomingulisusele ning enese proovilepanemisele – sarnaste huvi-ka loomegruppidega suhtlemine julgustab teda arendama oma huvialasid.

Kõige selle positiivsuse juures tuleb vaadata medali teist külge ning teadvustada, et sotsiaalne suhtlemine, silmast-silma arendab lapse empaataivõimet nign sotsiaalse suhtlemise oskust paremini, kui internet seda praegu teha suudaks. Ei ole ebatavaline olukord, kus suhtluskeskkonnas on laps populaarne ning ta leiab palju vestluskaaslaseid, kuid reaalses elus on ta klassikaaslaste pilke all või võimetu looma sõprussidemeid reaalses maailmas.

Internetis kipub hägustuma oma tegude ning sõnade eest vastutamine – vastutus, mida reaalses elus kanname samaaegselt meie tegude ja sõnadega omandab internetis teise tähenduse. Sõna jõud on aga interentis võimsam kui tavaelus.
Internetis me loeme sõna – sõna nii nagu see oma puhtas tähenduses on; tavaelus aga omab sõna enda ümber veel palju tegureid, mis kõik koos annavad meist signaali teistele.

Olen mõelnud,et online chattimisel avab inimene end rohkem, kui ta reaalelus tihkaks – no kes meist kuulutaks avatud auditooriumile, et kannatame kõhuvalu käes, igatseme taga vana kallimat või meil on sõbrannadega plaan minna linnapeale shoppama. Või et me oleme elust tüdinud, et meil on tulnukatest vanemad. Me ei tee seda; kui internetis teeme. Internnetis me elame elu nii, nagu me tahame, et tuttavad meid näeksid seda elavat;

Internetis elatav elu ning reaalne elu võivad kulgeda täiesti eraldi – ühes toimuv ei mõjuta teises toimuvat; samas võib inimene saada virtuaalses maailmas kogetud positiivsest laengust oluliselt tõsta oma eneseväärikust ning tunda end ka reaalses elus väärtuslikumana ning enesekindlamana.

Meie sõprade arv suhtluskeskkondades võib olla üle 100, 500, 1000. Ilmselt ei ole me paljudega kohtunudki ning suurt osa ei tunneks me reaalelus tänavalgi ära.

Mida selline sõprade kogumine ning näiline sotsiaalne laiahaardelisus annab? Kas see on inimese alateadlik püüa sotsiaalse populaarsuse poole, mida toetab ka second life´i tulek ja tulevik? Kes meist ei tahaks olla üks päev piitspeenike iludus või sangarlik kangelane kõhulihaste mängides?
Inimesed unistavad – see ei ole võõras kellegile ning tegevus, kus saad end oma unistustes mõelda kõige õnnelikumasse rahuldustpakkuvasse situatsiooni, tegevusse, olekusse. Ja inimene püüdleb täiuse poole. Me oelme õppinud väärtustama ideaale ning teadvustama, et unistused võivad täituda.

Internet on võimalus oma unistuste täitmiseks.

Mida tähendab internetiseerumine perekonnale ning perekondlikele sidemetele – usaldusele, turvatundele, mis seni on olnud lapsele eluliselt vajalik?
Kas arvuti ja internet ning sotsiaalsed suhtlusvõrgustikud saavad ja suudavad asendada perekondlikke sidemeid, järjepidevust sellega, kust me oleme tulnud?

Mis on hoogustanud laste intrenetiseerumist?

Kas meie töösse süvenenud ning rahanumbreid kummardavad vanemad on oma kalendrites näinud ette kvaliteetaega oma võsukestele? Või saavad seda aega töökaaslased, äripartnerid ainult või oluliselt rohkem?

Mis asendab lapse tähelepanu- ja mõistmisvajadust, kui tal ei ole usaldusisikuid oma ema ja/või isa näol?

Kus ta leiab mõttekaaslasi ja teisi, kes kuulavad, vajavad, otsivad, tunnevad….;

……………………………………

Minu senine arvamus, et praegused põhikooli ning keskkoolide õpilased peavad internetis surfamist sama loomulikuks nagu on söömine ning magamine ning nad on kõikvõimalike uute rakenduste katsetajad ei ole päris tõene. See selgus ühes viimati läbiviidud internetiturundusteemalisel koolitusel.

Väga suur vahe on, kas tegu on Tallinna ja selle lähiümbruse või teiste piirkondade noortega. Maapiirkondades elavad noored kasutavad internetti oluliselt vähem. Ilmselt mängib oluliseimat rolli internetiühenduse kättesaadavus ning arvuti olemasolu – kas kodus või koolis. Aga mitte ainult. Ehk on maapiirkondades asuvates peredes lapse jaoks rohkem aega – aega kuulata, tegeleda, ette võtta perekondlikke üritusi. Lapsel ei ole progresseeruvat kroonilist tähelepanu nälga…

Ma ei väida üldse, et väljaspool pealinna ja selle lähiümbrust asuvad peredes, kus laps saab piisavalt vanemate tähelepanu ja kuulamist ei kasutata üldse sotsiaalseid võrgustikke. Mis saaks olla teismelisele lahedam kui suhelda interaktiivselt omaealistega, ja mitte ainult ümbruskonna ja Eesti piirkonnast vaid erinevatest maailma paigust. See on väga lahe ja see avardab tohutult lapse maailmavaadet – ja tunnetust; kuid ta ei sõltu sotsiaalsetest võrgustikest ja see ei ole tema peamine keskkond, kus end avada ja suhelda.

Kus nad käivad?
Koolinoored surfavad ning veedavad aega peamiselt ühtedes-samades suhtluskeskkondades – rate.ee, orkut.com, twitter,, pea üldse mitte aga populaarseimas keskkonnas MySpace.
Keskkonna oluliseimaks väärtuseks on selle külastamine tuttavate, sõprate, kogukondade poolt. Arvan, et suhtluskeskkonnad on üks vähestest veebikeskkondadest,k kus ei kehti tunnustatud-arvestatud disaini, funktsionaalsuse, navigatsiooni jm väärtused. loeb, et sõbrad oleksid keskkonnas ning saaks interaktiivselt chattida.

Koolinoorte kasutatavad kanalid on samas vanuses sarnased – õpilase vanemaks saades asendab rate.ee natuke täiskasvanulikum ning paremat inglise keelt eeldav orkut.com. Järgmine suhtluskeskkond, kui õpilane on jõudnud ülikooliikka on Facebook.com, mis võimaldab lisaks tuttavate haldamisele ning suhtlusele ka rahvusvahelist networkingut, mitmeid erinevaid lisamooduleid ning enda tööoskuste ning erialaspetsialiteedi reklaamimist. Tööikka jõudes luuakse konto LinkedIn-is, mis on eelkõige business opportunities kategooria networkingu pakkuja.
Viimast kahte keskkonda võiks kasutada ka enda, oma ettevõtte, brändi jms turundamiseks. Suhtluskeskkondade positiivseim mõju on online info isiku professioonist, vanast töökohast lahkumine, uuele asumine, uute väljakutsete vastuvõtmine, äripartneri otsingud või oma valdkonna business community tekitamine.jne
Globaalsetest veebisaitidest on pea pooled kasutanud Wikipeediat, paljud ei oska täpsustada, millistel veebisaitidel nad enim aega veedavad. Ilmselt mõjutab noore interneti kasutamist ning internetiteadlikkust sellele juurdepääsu omamine – just väljaspool Tallinna on leibkondi, kus on pere peale 1 arvuti või pole seda üldse, või puudub internetiühendus; paljudes koolides pole aga endiselt arvutiklassi, kus saaks internetiga tutvust teha õpetaja käe all. Lisaks ka kaaslaste eeskuju – kui palju huvitutakse uutest rakendustest või piirdutakse kindla suhtluskeskkonna külastamisega.

Internetist jutlustamisel ei tohi unustada internetiga kaasnevaid ohte. Ma ei tea, kas on olemas liidest, mida õpilase poolt kasutatavale arvutile saaks lisada – mis aitaks välistada täiskasvanutele suunatud saitide kuvamise, identifitseerimatutelt IP aadressidelt kontakteerumise MSN-s.

Kindlasti on arvutiõppe algul vaja võimalikest ohtudest õpilast teavitada ning võimalikele ohtudele viidata. Internet on manipuleerimise suurim hoob – millised eesmärgid on head ja millised halvad – seda otsustab aeg. Vastavalt, kuidas internet ja selle kasutamine ajas muutub.

internet muutumises

Internetiturunduses on avastatud hulgaliselt nippe, kuidas tekitada rohkem trafficut, eelkõige manipuleerides otsingumootoritega. Suur osa trafficu tegemisest langeb ka blogindusele ning oma veebisaidi sisu uuendamisele. Teame, et mida enam sinu veebisaidil sisu on ja uueneb, seda tõenäolisemalt peavad otsingumootorid seda oluliseks saidiks. Kes ise ei viitsi iga päev blogida palkab selleks tasulise kirjutaja, kes punkt kl 10.00 lisab veebisaidile uut sisu.
Kes nüüd ütleb, milline blogimis- ja veebisaidi sisu uuendamise meede on lugejate suhtes aus – kas sisu tekitamine sisu pärast või võib sellest tekitatud sisust ka midagi tarka teada saada; fakt on, et internetis on nii meeletul hulgal sisuteksti ning seda infot töödelda on väga ajamahukas – moonutatud infot on väga palju. Otsingumootorite tulemustes säravad paarkümmend esimest külastatavamat saiti, kes jagavad internetiturunduse nippe ning on ka külastatavaimad. Mõned saidid on Google poolt ka eelistatud seisus; nt-ks Wikipeedia ning teatudlõpulised (.edu jms) saidid, kuid suurem osa saite võitlevad esiotsingutesse pääsemise eest.
Peamised interneti kitsaskohad infotarbija jaoks on anonüümsus, info ning identiteedi manipuleeritavus.
Teadjad ennustavad, et peagi sünnib internet internetis, kus usaldusväärne info eristatakse mahutekitajatest identifitseerimise läbi. Kui selline otsingumootor on loodud, siis ilmselt ei tule kaua oodata, mil tarkpead on avastanud mooduseid, kuidas ka nö teise internetti end sisse saada; seejärel on aeg küps uuteks arenguteks. keegi on öelnud, et praegune internet on lapsekingades, oma arengu kõige madalamas algjärgus. millegipärast tundub see jutt tõene, eriti arvestades, kui tühine protsent inimkonnast internetti kasutab – kõigest 1,5 miljardit.
Aeg nõuab intelligentseid otsimootoreid, kes ei vaata ainult märksõnu, lingitrafficut ja muid manipuleeritavaid vahendeid, vaid kes on piisavalt intelligentsed, et saidi sisule, linkide ning viidetele vastavalt suudaks saidi tähtsust ning kasulikkust määratelda.

Turunduses ei ole püsivaid reegleid

Nii nagu arvutuid turundusteemalisi väljaandeid ilmub poelettidele nagu värseid saiakesi niisama kiirelt muutuvad neis püstitatud hüpoteesid ja “tõed”.
Turundus peab võidukäiku hirmkiirelt muutuvate tarbijate eelistuste ning reaktsioonidega. Kes neid ette näha ning märgata õigel ajal ei jõua see kannatab rahalist kahju.
Enamus veebisaitide banner- jm reklaamihinnad põhinevad ajalisel arvestusel; ikka veel vorbitakse värvilisi flaiereid ja plakateid – tõsi, kriisiajal küll vähem, ent ometi.
Hüppeliselt on kasvanud e-posti teel saadetava spämmi osakaal – ikka vilkuv-värviline traditsioonilises mürarikkas reklaamtekstis.

Samas on ka neid reklaamitegijaid, kes on ära tabanud, et inimaju reageerib, v õigemini vastureageerib kohe, kui sarnane lähenemisviis on teatava piiri ületanud.
Millisel kujul ja tasandil on tarbija aju valmis uut reklaami vabatahtlikult haarama – see peaks olema iga reklaamitegija/turundusinimese igapäevane küsimus.