internetiseerunud uus põlvkond

Internetiseerunud põlvkond – mis see on?

Milliste aastatega mõõta põlvkonda, kes on internetipõlvkond? Internetistumine toimub maailma eripiirkondade paigus erinevalt. Internetiseerunud uut põlvkonda tähistavad lapsed, kes alustavad internetis suhtlust, mängimist, chattimist eelkoolieas või algklassides. Nende arusaam info hankimisest ning vahetamisest, sotsiaalsusest on erinev nendest, kes asusid internetti avastama seoses oma esimese, teise või kolmanda töökohaga.
internetiseerunud uue põlvkonna laste aja tajumine ning väärtustamine on teistsugune; nende suhtlemise sügavus internetis ning tavaelus võib olla väga erinev, nende sotsiaalne tunnetus, eneseväärtustamine, uute tutvuste sõlmimine asuvad teistel tasanditel.

Internetti ei saa suunata – selle areng ning suunad kujundatakse inimeste endi poolt; samuti see, kui halva v hea mõjuga see lapsele on; kas laps teab internetis peituvate ohtude ja võimaluste kohta ning milliseid väärtusi ta interneti kasutamises ise enda jaoks leiab.

Kindlasti arendab internet lapse maailmapilti ning õpetab last infot otsima ning kasutama. Infohulk, kui seda otsida õigesti on väga laiapõhjaline ning see annab lapsele laiaspektrilise asjade tajumise, mida ei suudaks anda õpik või ka paljunäinud helge pilguga õpetaja.

Laps õpib infot kiiresti hindama – mis on oluline, mis mitte, mida oleks vaja juurde otsida jne.
Mida enam on koduste tööde jaoks vaja kasutada internetti, näiteks ohutut paika Wikipeediat, seda parem. Internet võib kergelt suunata last loomingulisusele ning enese proovilepanemisele – sarnaste huvi-ka loomegruppidega suhtlemine julgustab teda arendama oma huvialasid.

Kõige selle positiivsuse juures tuleb vaadata medali teist külge ning teadvustada, et sotsiaalne suhtlemine, silmast-silma arendab lapse empaataivõimet nign sotsiaalse suhtlemise oskust paremini, kui internet seda praegu teha suudaks. Ei ole ebatavaline olukord, kus suhtluskeskkonnas on laps populaarne ning ta leiab palju vestluskaaslaseid, kuid reaalses elus on ta klassikaaslaste pilke all või võimetu looma sõprussidemeid reaalses maailmas.

Internetis kipub hägustuma oma tegude ning sõnade eest vastutamine – vastutus, mida reaalses elus kanname samaaegselt meie tegude ja sõnadega omandab internetis teise tähenduse. Sõna jõud on aga interentis võimsam kui tavaelus.
Internetis me loeme sõna – sõna nii nagu see oma puhtas tähenduses on; tavaelus aga omab sõna enda ümber veel palju tegureid, mis kõik koos annavad meist signaali teistele.

Olen mõelnud,et online chattimisel avab inimene end rohkem, kui ta reaalelus tihkaks – no kes meist kuulutaks avatud auditooriumile, et kannatame kõhuvalu käes, igatseme taga vana kallimat või meil on sõbrannadega plaan minna linnapeale shoppama. Või et me oleme elust tüdinud, et meil on tulnukatest vanemad. Me ei tee seda; kui internetis teeme. Internnetis me elame elu nii, nagu me tahame, et tuttavad meid näeksid seda elavat;

Internetis elatav elu ning reaalne elu võivad kulgeda täiesti eraldi – ühes toimuv ei mõjuta teises toimuvat; samas võib inimene saada virtuaalses maailmas kogetud positiivsest laengust oluliselt tõsta oma eneseväärikust ning tunda end ka reaalses elus väärtuslikumana ning enesekindlamana.

Meie sõprade arv suhtluskeskkondades võib olla üle 100, 500, 1000. Ilmselt ei ole me paljudega kohtunudki ning suurt osa ei tunneks me reaalelus tänavalgi ära.

Mida selline sõprade kogumine ning näiline sotsiaalne laiahaardelisus annab? Kas see on inimese alateadlik püüa sotsiaalse populaarsuse poole, mida toetab ka second life´i tulek ja tulevik? Kes meist ei tahaks olla üks päev piitspeenike iludus või sangarlik kangelane kõhulihaste mängides?
Inimesed unistavad – see ei ole võõras kellegile ning tegevus, kus saad end oma unistustes mõelda kõige õnnelikumasse rahuldustpakkuvasse situatsiooni, tegevusse, olekusse. Ja inimene püüdleb täiuse poole. Me oelme õppinud väärtustama ideaale ning teadvustama, et unistused võivad täituda.

Internet on võimalus oma unistuste täitmiseks.

Mida tähendab internetiseerumine perekonnale ning perekondlikele sidemetele – usaldusele, turvatundele, mis seni on olnud lapsele eluliselt vajalik?
Kas arvuti ja internet ning sotsiaalsed suhtlusvõrgustikud saavad ja suudavad asendada perekondlikke sidemeid, järjepidevust sellega, kust me oleme tulnud?

Mis on hoogustanud laste intrenetiseerumist?

Kas meie töösse süvenenud ning rahanumbreid kummardavad vanemad on oma kalendrites näinud ette kvaliteetaega oma võsukestele? Või saavad seda aega töökaaslased, äripartnerid ainult või oluliselt rohkem?

Mis asendab lapse tähelepanu- ja mõistmisvajadust, kui tal ei ole usaldusisikuid oma ema ja/või isa näol?

Kus ta leiab mõttekaaslasi ja teisi, kes kuulavad, vajavad, otsivad, tunnevad….;

……………………………………

Minu senine arvamus, et praegused põhikooli ning keskkoolide õpilased peavad internetis surfamist sama loomulikuks nagu on söömine ning magamine ning nad on kõikvõimalike uute rakenduste katsetajad ei ole päris tõene. See selgus ühes viimati läbiviidud internetiturundusteemalisel koolitusel.

Väga suur vahe on, kas tegu on Tallinna ja selle lähiümbruse või teiste piirkondade noortega. Maapiirkondades elavad noored kasutavad internetti oluliselt vähem. Ilmselt mängib oluliseimat rolli internetiühenduse kättesaadavus ning arvuti olemasolu – kas kodus või koolis. Aga mitte ainult. Ehk on maapiirkondades asuvates peredes lapse jaoks rohkem aega – aega kuulata, tegeleda, ette võtta perekondlikke üritusi. Lapsel ei ole progresseeruvat kroonilist tähelepanu nälga…

Ma ei väida üldse, et väljaspool pealinna ja selle lähiümbrust asuvad peredes, kus laps saab piisavalt vanemate tähelepanu ja kuulamist ei kasutata üldse sotsiaalseid võrgustikke. Mis saaks olla teismelisele lahedam kui suhelda interaktiivselt omaealistega, ja mitte ainult ümbruskonna ja Eesti piirkonnast vaid erinevatest maailma paigust. See on väga lahe ja see avardab tohutult lapse maailmavaadet – ja tunnetust; kuid ta ei sõltu sotsiaalsetest võrgustikest ja see ei ole tema peamine keskkond, kus end avada ja suhelda.

Kus nad käivad?
Koolinoored surfavad ning veedavad aega peamiselt ühtedes-samades suhtluskeskkondades – rate.ee, orkut.com, twitter,, pea üldse mitte aga populaarseimas keskkonnas MySpace.
Keskkonna oluliseimaks väärtuseks on selle külastamine tuttavate, sõprate, kogukondade poolt. Arvan, et suhtluskeskkonnad on üks vähestest veebikeskkondadest,k kus ei kehti tunnustatud-arvestatud disaini, funktsionaalsuse, navigatsiooni jm väärtused. loeb, et sõbrad oleksid keskkonnas ning saaks interaktiivselt chattida.

Koolinoorte kasutatavad kanalid on samas vanuses sarnased – õpilase vanemaks saades asendab rate.ee natuke täiskasvanulikum ning paremat inglise keelt eeldav orkut.com. Järgmine suhtluskeskkond, kui õpilane on jõudnud ülikooliikka on Facebook.com, mis võimaldab lisaks tuttavate haldamisele ning suhtlusele ka rahvusvahelist networkingut, mitmeid erinevaid lisamooduleid ning enda tööoskuste ning erialaspetsialiteedi reklaamimist. Tööikka jõudes luuakse konto LinkedIn-is, mis on eelkõige business opportunities kategooria networkingu pakkuja.
Viimast kahte keskkonda võiks kasutada ka enda, oma ettevõtte, brändi jms turundamiseks. Suhtluskeskkondade positiivseim mõju on online info isiku professioonist, vanast töökohast lahkumine, uuele asumine, uute väljakutsete vastuvõtmine, äripartneri otsingud või oma valdkonna business community tekitamine.jne
Globaalsetest veebisaitidest on pea pooled kasutanud Wikipeediat, paljud ei oska täpsustada, millistel veebisaitidel nad enim aega veedavad. Ilmselt mõjutab noore interneti kasutamist ning internetiteadlikkust sellele juurdepääsu omamine – just väljaspool Tallinna on leibkondi, kus on pere peale 1 arvuti või pole seda üldse, või puudub internetiühendus; paljudes koolides pole aga endiselt arvutiklassi, kus saaks internetiga tutvust teha õpetaja käe all. Lisaks ka kaaslaste eeskuju – kui palju huvitutakse uutest rakendustest või piirdutakse kindla suhtluskeskkonna külastamisega.

Internetist jutlustamisel ei tohi unustada internetiga kaasnevaid ohte. Ma ei tea, kas on olemas liidest, mida õpilase poolt kasutatavale arvutile saaks lisada – mis aitaks välistada täiskasvanutele suunatud saitide kuvamise, identifitseerimatutelt IP aadressidelt kontakteerumise MSN-s.

Kindlasti on arvutiõppe algul vaja võimalikest ohtudest õpilast teavitada ning võimalikele ohtudele viidata. Internet on manipuleerimise suurim hoob – millised eesmärgid on head ja millised halvad – seda otsustab aeg. Vastavalt, kuidas internet ja selle kasutamine ajas muutub.

Advertisements